Ajalugu

Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelasse jäävat Laitset on mainitud juba Henriku Liivimaa kroonikas - selles seisab see Ladise nimelise külana, kuhu ristisõdijad 1219. aasta veebruari lõpu käreda külmaga jõudsid ja kuhu nad toona ka öömajale jäid. Pikka aega kuulus see küla Ruila ordumõisa alla ja tollega koos kingiti see 1622. aasta kevadel Riia pürjermeistrile Johan Ulrichile. ​

Tema ajal on Laitse mõis rajatudki, vähemasti 1637. aastaks oli see seal kindlasti juba olemas. Laitse püsis väheste vaheaegadega Ulrichite käes kuni 1814. aastani, siis pärandus Mohrenschildtidele. /../ Mohrenschildtid püsisid Laitses kuni 1860. aasta kevadeni, seejärel oli valdus aga järgemööda Tallinna pastorileskede ja -orbude kassa, suurtööstur Alexander Eggersi ning Paul Heinrich von Dehni käes, kuni 1883. aasta aprillis Kose-Uuemõisalt pärit rikas Natalie von Uexküll selle oma pojale Woldemarile ostis. ​

Laitses praegu oleva imposantse neogooti stiilis mõisahoone on Woldemar von Uexküll 1890. aasta paiku ehitanudki. See on romantiline loss, romantilise hingelaadiga oli ka selle ehitaja: alustanud küll sõjaväelasena, läks ta erru ja leidis kutsumuse kirjanduses ning usulises müstikas. /../ Üks, kellega ta tihedamalt läbi käis, oli Nicolai von Glehn, ja pole võimatu, et tol amatöörarhitektil oli mingi osa ka Laitse mõisahoone ilme kujundamisel. /../ Uexküll pidas Laitset enda käes siiski ainult 1909. aastani, sest oma ainsale pojale, kes oli rüütelkonnast välja heidetud, ei saanud ta seda pärandada, tütar oli aga kolinud välismaale. Nõnda sattus mõis lõpuks Bremenite kätte. ​​

Ants Hein, “Eesti Mõisaarhitektuur”.

WOLDEMAR VON UEXKÜLL

Parun Woldemar Reinhold Karl Alexander von Uexküll oli silmapaistev tegelane Eesti baptistlikus liikumises selle algusaastatel. Ta sündis 28. augustil 1860 Kose-Uuemõisas. Ta perekond oli osa vanast baltisaksa aadlike liinist. Üxküll omandas hariduse Tallinna Toomkoolis ning hiljem Kuressaare (Arensburg) Gümnaasiumis. Ta astus vabatahtlikuna vene tsaaririigi ratsaväkke ja veetis kaks aastat teenistuses Novorossiiskis, Põhja-Kaukasuses.

Kui noor aadlik oli sõjaväeteenistuse lõpetanud, naases ta Eestisse, ostis Laitse (Laitz) mõisa ning abiellus 1883. aastal Prantsuse suursaadiku tütre, Olga Marquis de Tallenay'ga. Pinged tema eraelus, mis viisid tema abielu 1890ndatel aastatel lahutuseni, suunasid Uexkülli üha enam kristliku usu poole, mis pakkus seesmist rahu ja lootust. Aastal 1899 abiellus Uexküll uuesti, seekord Riiast pärit Martha von Ditmariga. Järgnevatel aastatel arendas Uexküll Laitses põllumajandust, ehitas tänapäevani seisva neogooti stiilis mõisahoone ning pidas Nissi vallas kohtuniku ametit.
 

Aastal 1909 müüs Uexküll maha Laitse mõisa. Vahemikus 1908-1918 reisis Uexküll laialdaselt Palestiinas, Kreekas ja Egiptuses. Laitses osales ta kohaliku Moraavia Vennaskonna piiblitundidel ning lasi mõisa viinaköögi ümber ehitada palvemajaks. Uexküll tugevdas oma kontakte Euroopa evangeelse liikumisega, näiteks Keswicki liikumise suurkuju Otto Stockmayer külastas Laitset ja jutlustas seal. 1890ndatel aitas Uexküll luua Laitses lastele pühapäevakooli ja algkooli. Ta andis oma Kalamajas asuva maavalduse kingina Tallinna 1. Baptistlikule Kirikule ning toetas suurel määral sellele maale 1902. aastal ehitatud kivikirikut. Omades rahvusvahelisi tutvusi, osales Uexküll ajaloolisel Baptistliku Maailmaliidu (BWA) Londoni konverentsil 1905. aastal, esindades Vene Baptistlikku Liitu, eriti selle saksakeelset haru ning valiti üheks BWA asepresidendiks.

Hiljem, 1915. aastast edasi elas Uexküll välismaal, enamasti Austrias ja Šveitsis, kus peale mõneaastast eemalolekut aktiivsest evangeelsest liikumisest, avastas ta uuesti vaimsuse ja ristiusu pneumatoloogilised palged. Lexikon det deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Peterburgs (2007) andmetel, suri Woldemar von Uexküll 1945. aastal Baselis.